MINA PANEN VÕI PÕRSA AIA VAHELE, AGA HÄÄLT PEAB OLEMA!

Marju Torp- Kõivupuu

…öelnud 1930ndatle aastatel üks Vastseliina kandi taluperenaine, kui lõõtsamees kartulivõtutalgutele hiljaks jäi.

Traditsioonilisest lõõtspillidest ja lõõtsamuusikast kaugemalseisev inimene tavatseb kõiki “lõõtsalisi” ikka akordioniks nimetada. Kui heita kiirpilk selle populaarse rahvapärase instrumendi ajalukku, siis tema eelkäijaks võib lugeda suupilli, mille 1821. aastal valmistas Berliini pillimeister Friedrich Buschmann. Aasta hiljem ehitas ta esimese lõõtspilli – seega on seda muusikariista mängitud juba enam kui 180 aastat. Lihtrahva hulgas aga sai kiiresti populaarseks hoopis Viini orelimeistri Kirill Demiani poolt mõned aastad hiljem valmistatud mänguriist, mis sobis lihtsate tantsulugude mängimiseks. Demian andis lõõtspillile uue kuju ja leiutas konstruktsioonielemendid, mis on säilinud tänaseni. Sealtmaalt hakati lõõtspilli mängima põlvedel: parem käsi mängis meloodiat, vasak saatehäält. Neid omal ajal Eestiski “viinerite” nime all tuntud instrumente hakati laialdasemalt valmistama Saksamaal ja Itaalias. Tänu kaubavahetusele Lääne-Euroopaga ilmusid lõõtspillid peagi ka Venemaale, kus 19. sajandi lõpus hakati neid ka vabrikutes tootma. Vene rahvalaulud on suuresti minoorses helilaadis, seetõttu valmistasid venelased pille, mis võimaldasid mängida nii mazhooris kui minooris. Uuemaid pille - nuppakordioni, bajaani, akordioni, kromkat (hromkat) ehk karmoškat – nimetatakse moderniseeritud lõõtspillideks, kus lõõtsa kasutatakse vaid keelekestele õhujoa tekitamiseks. Viini pillimeistrite poolt kavandatud õhujoa kahesuunalise liikumise ärakasutamisel põhinevaid pille, kus lõõtsa abil saab helisid muuta, valmistakse tänini mitmelgi maal. Eestikeelne sõna lõõtspill tähistab nimelt sellist pilli.

Esimene kirjalik teade lõõtspillist Eestimaal pärineb 1886. aastast – väidetavalt tantsitud lõõtspilli saatel Virumaal “Kalevipoja” Seltsi koolimaja ehituse peol. Peale tantsumuusika kasutati härmoonikut, lõõtsmoonikut, põrguorelit, jõrmulit või kortspilli – heal lapsel mitu nime! – ka uuemate külalaulude saateks. Lõõtsameistrite seast tõusis esile August Teppo (1875-1959), kelle meisterdatud pillidest on eeskuju võtnud hilisemad pillimeistrid, näiteks Karl Ostra (1904- ?), Karl Nammi (1917-1979,'); Johannes Keder (1909-1985,'); Kalju Sarnit (1927-???,');¸Priidu Korberg (19 ) jpt. Eriti osav oli Teppo häälte valmistamisel – tema pillidel on puhas heli ja need püsisid ka hästi hääles. Kui välismaalt toodud pillid olid kahe- või kolmerealised, siis Teppo valmistas vaid kolme- ja neljarealisi lõõtspille. See võimaldas kasutada rohkem tonaalsusi ja soodustas mängutehnika arengut.[1]

Rahvapärane lõõtspillipillimängu traditsioon on üle elanud tõuse ja mõõnu, kuid püsinud elujõulisena tänapäevani. Varasematel aegadel anti mänguoskused edasi isalt pojale, harvem kui harva ka tütrele (tuu ei ole naene, kellel lõõtspill käen om, öeldud Lõuna-Eestis). Kuigi kaasajal aitavad lõõtspillimängu traditsiooni ning taset au sees hoida nii Viljandi Kultuuriakadeemia, paljude noorte seas populaarsed tantsuklubid, iga-aastased kui võistumängimised Võru Folkloorifestivalidel ja muudel folklooriüritustel, tuleb tõdeda, et teppo-tüüpi (eesti)lõõtsameistrite pealekasv on praktiliselt olematu ja see teeb ka praeguseid noori mängijaid murelikuks.

Üle-eestilised Tartu lõõtsapäevad kutsus 1991. aastal ellu omaaegse Tartu Rahvakultuurikeskuse rahvamuusikaspetsialist Viive Müürsepp ja sellele rahvamuusikapeole tuli kokku 36 mängijat Eesti erinevaist paigust. V. Müürsepa tänuväärset algatust asusid pärast vahepealset vaikelu jätkama uue põlvkonna rahvamuusikaspetsialistid – Aleksander Sünter, Tarmo Noormaa, Kadri Giannakaina Laube, kes ka ise lõõtspillimänguga rohkem kui sina-peal. Lõõtspillimägijate raudvara – Aivar Teppo, Heino Tartese, Taavi Teinbasi, Harri Lindmetsa, Eino Kõivu, Ants Tauli jpt – kõrvale on kasvanud noor põlvkond heatasemelisi lõõtsamängijaid – Juhan Uppin, Kaido Reivelt, Siim Rikker, Enrik Visla, Kaarel Kõivupuu jpt. Nende mängu saab kuulata ka tänavustel lõõtsapäevadel.

Tänuväärse algatusena allkirjastati 11. mail 2004 Tartu Raekojas ettevõtja Jüri Uppini ja SA Tartu Kultuurkapitali poolt J. Uppini nimelise stipendiumifondi asutamise leping Tartu Kultuurkapitalis. Jüri Uppini nimelise sihtkapitali eesmärgiks on edendada eesti lõõtspillimuusikat ja tunnustada lõõtspillimängijaid.

Muusika ja pillimäng on meie rahvakultuuri lahutamatu osa. Ja kuigi vanasti öeldud, et ega pill pereta toida ja laulmine lauda kata, ei toimunud pillita pidu ega pulma, tööd ega talitust. Ja aulikul Tartu Vaimul pole põhjust tõesti põrsast aia vahele pista, igaaastane lõõtspillipidu on tulemas!